Minapilt
Minu perekond on mind mõjutanud kõige rohkem. Alguses sooviksin teile mu perest rääkida.
Minu pere on väga armastav pere. Kui meil vahel juhtub, et me läheme tülli või riidleme, siis ega see ei kesta kaua. Näiteks kui me oleme vaidlenud, siis 5 minuti pärast on meil kõik korras. Meie ei saa olla pahased üksteise peale pikalt, kuna me ei näe mõtet olla pahased, sest see lihtsalt raiskab aega, et perega koos olla. Me teeme nalja, käime päris tihti perega kusagil, olgu see kas kusagil söömas või lihtsalt autoga ringi sõitmas, meil on alati midagi teha koos. Sellepärast ongi see mõjutanud minu vaatenurka perest ja kuidas see on pere suhteid mõjutanud. Minu jaoks on pere väga tähtis, kuna minu ema ja isa on mulle andnud elu, mida ma saan nautida.
Minu ema ja isa on ka rääkinud enda raskustest ja maininud, et elu ei ole ainult lill ja lust. Ega minu vanemal õel ja vennal polnud ka lapsepõlves kerge, kuna neil ei olnud lapsena selliseid võimalusi nagu minul kui ma olin väike. Kuigi minu vend on 3 aastat vanem ja mu õde on 6 aastat vanem, siis me saame aru üksteisest ja meil on väga lähedane suhe. Tänu mu perele, ma olen saanud rohkem teada elust, raskustest, õnnest ja muudest asjadest. Kuna mu ema on hoolitsenud meie eest koguaeg, siis ta ei tööta ega pole töötanud ka. Minu isa on betoneerija olnud väga kaua juba ja tema toob "leiba lauale". Aga see sobib meile ja selles pole midagi halba. Minu emale ja isale sobib see, kuigi mu isa saab käia nädalavahetustel kodus ainult. Kuna betoneerijal pole kindlaid töö päevi, siis vahel on mu isa olnud kauem ära. Ta töötab Soomes ja ma olen juba väiksest peale seal käinud oma perega, et veeta koos aega ja Soome on hea koht, kus käia lihtsalt. Minu õde on juba 5 aastat Inglismaal elanud, kuna ta läks sinna ülikooli med õeks saada, aga ta ise ka ei tea, miks ta just med õendust võttis ja ta ka töötab seal. Ta käib 2 kuni 3 korda aastas. See kõik oleneb ta kursuste aegadest. Vend veel elab muidugi kodus.
Aga ma saan öelda, et mul on ikka vedanud oma eluga ja kui väärtuslik kõik see mu ümber on. Tänu mu perele, olen ma arenenud ja ma olen tundnud juba pikka aega, et ma olen rohkem "täiskasvanulikumaks" muutunud. Muidugi olen ma sama totter ja humoorikas laps, kes teeb inimesed rõõmsaks või paneb naerma, nagu ma olen alati olnud ja ma ei taha muuta seda. Mind teeb rõõmsaks see kui mu lähedased on õnnelikud ja et ma olen selle põhjus. Süda läheb lausa soojaks. Ega ma ei saa öelda, et kõik on perfektne olnud, sest sellist asja pole lihtsalt olemas nagu "perfektne pere". Väiksest peale on mu kirg olnud tantsimine ja ausalt öeldes, kui ma oma emaga trenne tegin üksi väiksena, siis jonn ikka tuli, aga tänu mu emale ja ta õpetamisele ja aitamisele, olen ma arenenud ja mõistan kui ma teen vigu tantsides ja muidugi mu isa ja ema pideva motivatsiooni, võimaluste ja ressurssidega, olen saanud ma kuulsate tantsijate käe all tantsida ja võistlustel käia, uusi asju kogeda ja rohkem hobisi juurde võtta. Ma räägiksin rohkem, aga see juba läheb päris pikaks.
Teine mõjutav faktor on mu sõbrad olnud, mis on ka kujundanud mu vaatepilti sõprusest.
Ma olen väiksest peale sotsiaalne inimene olnud ja kuna mul on ka sellised hobid, kus on palju inimesi, siis see pole ka üllatav. Üks väga tähtis kamp, keda ma tahan mainida ja kellega ma olen juba olnud sõbrad 10 aastat on "fi kamp". Kui ma olin 5-aastane(peagi sain 6. aastaseks) siis ma kolisin Fi-sse, mis asub Aardlas. Nad on minu jaoks väga tähtsad, kuna nendega ma veetsin 7 aastat seal, luues mälestusi ja käies igal pool. Nendega olles ma tundsin kõike:kurbust, rõõmu, valu, himu, soojust ja palju muud. Ma ei oska väga sõnadesse panna oma tundeid ja mõtteid, kuna pere kohta oli ka raske väljendada oma tundeid. Mõned kambast on minust vanemad, mõned minu vanused ja paljude teiste inimestega sain ma oma seiklusel tuttavaks, aga meie kambas on kokku ikka 10 või 11 olulist inimest.
Kõige kurvem oli see kui üks sõber, keda ma pidasin tõesti sõbraks, süüdistas mind vargana, aga hiljem sai teada, et tema oli see, kes vargil käis poes. Mu süda murdus ja ma tõesti tundsin ennast reedetuna. Sellepärast hakkasin ma ennast rohkem kaitsma ja inimesi natukene vähem usaldama, aga õnneks oli mu kamp mulle toeks. Ma olin kusagil 9 või 10, aga see pole tähtis.
Kui mõelda nüüd selle peale, kuidas see kamp on mind mõjutanud, siis saan öelda, et mu vaatenurk on tänu neile ka drastiliselt muutunud. Sõbrad on ka faktor mu elus, mis on tähtis mulle. Suur vahe on selles, kas ma tahan olla üksi või üksik. Vahel on hea lihtsalt üksi olla. Mõelda natukene elu üle, analüüsida oma otsuseid ja suhtlusringi, aga teine asi on olla üksik. Selline asi mulle ei meeldi, sest isegi siis kui mulle meeldib nautida "me time" siis mul on ikkagi vaja mingitki lähedust. Sellepärast ongi mul raske mõelda elu ilma oma pere või sõprateta. Inimesed vajavad mingit lähedust, olgu see kas looma või inimese oma, aga kui olla üksikuna, ei suuda tavaliselt nad elada nii. Ma olen piisavalt näinud inimesi, kuidas nad kommenteerivad, lootes lihtsalt kellegagi suhelda ja nad saavad.
Kooli kaaslased ja klassikaaslased on ka mõjuv faktor. Mul on kaks parimat sõpra, kellega ma tutvusin koolis. Kui ma 1.klassi sattusin ja nendega suhtlema hakkasin, siis ma teadsin, et meist saavad parimad sõbrad. 10 aastat on tegelikult pikk aeg ja meil pole midagi muutunud. Meil ei ole tunnet, et meil ei klapi enam, vaid meil sõprus tugevneb iga aastaga. Ühega nendest ongi mul väga väga tugev sõprus. Kuna me ei ole samas koolis enam ega klassis, siis meie soov üksteist näha on suurem ja me saamegi kokku. Õnneks on mu 2 klassikaaslast ja paralleel klassikaaslane samas klassis minuga. Kui tulla tagasi mu parima sõbra juurde, siis ta on palju õpetanud mulle ja mina talle. Meie mõlema silmis on meie sõprus väärtuslik ja meie elu vaated on ka sarnased. Öeldakse, et erandid klapid ja vahel ongi nii, aga pshühholoogiliselt just samasugused klapivad rohkem.
Ma olen palju märganud ja jälginud, nii kooli elus ja ka sõprade seas ja ma olen saanud palju teada teiste isiksustest, käitumistest ja seda kuidas nad oma sõpru näevad. Olen saanud nii haiget kui ka teadmisi ja hoolivust. Sõprade vahelised tülid, olles kas tõsised või isegi totakad, suudavad määrata suhet sõprade vahel ja täielikult ka ära rikkuda. Ma olen aastatega olnud sellise põhimõttega, et kui inimene ei meeldi mulle või on toksiline sõber, siis ma lihtsalt ei ole nendega enam sõber ega räägi ka nendega.
Sõbrad ja pere peaksid olema väärtuslikud, aga mõnede silmis on see erinev. Kõik ka oleneb nende suhtest, sest kõike ei saa nii lihtsalt lahendada ega pöörata teistpidi. Muidugi ka aastatega muutub inimene, nende mõtteviis ja mis on nende jaoks väärtuslik.
